The Porvoo Churches


	Introduction \| Common Statement \| Links \| Prayer Diary \| Contacts \| Porvoo in the past 4 years \| Interchange \| Young Porvoo \| Events \| Resources \| Archive \| Home \|

PORVOO ÜHISAVALDUS

4 - PIISKOPIAMET KIRIKU APOSTLIKKUSE TEENISTUSES

34	Probleem piiskopiametist ja selle seosest suktsessiooniga ei ole uus. Reformatsiooni ajal seadsid kõik meie kirikud ametisse piiskoppe (mõnikord kasutati piiskopi asemel sõna superintendent) katoliku kiriku olemasolevatele piiskopitoolidele, näidates nende kavatsust jätkata Ühe Püha Katoliikliku ja Apostliku Kiriku elu ja teenimist. Mõnes paigas säilitati piiskoppide ajaloolist suktsessiooni sellega, et piiskopid seati ametisse teiste piiskoppide poolt, mujal seadsid piiskoppe või superintendente ametisse kirikuõpetajad, mida peeti varasema kiriku kombeks. Niisuguse erinevuse üheks tagajärjeks oli ühtsuse puudumine meie kirikute ameteis, mis takistas meie tunnistamise, teenimise ja missiooni ühtsust. Sellegipoolest on episkopaalse suktsessiooni katkemisega neis kirikuis alati kaasas käinud soov ja ka tegutsemine, et kindlustada apostlikku järjepidevust kirikus, mis on evangeeliumi kirik ja mida teenib piiskopiamet. Nende kirikute järgnev traditsioon näitab selgelt nende truudust kiriku apostlikkusele. Viimase saja aasta jooksul on kõik meie kirikud tundnud üha kasvavat vajadust sellest raskusest üle saada ning anda ühine väljendus oma katkematust osavõtust Ühe Püha Katoliku ja Apostliku kiriku elust.
35	Nimetatud raskuse pärast anname nüüd põhjalikuma ülevaate kogu kiriku apostlikkusest ning selle raames apostlikust ametist, suktsessioonist piiskopiametis ja ajaloolisest suktsessioonist kui märgist. Kõik need on omavahel seotud.
A	Kogu kiriku apostlikkus
36	"Kirik tunnistab end oma usutunnistuses apostlikuks. Kirik elab järjepidevuses apostlite ja nende kuulutuse suhtes. Sama Jumal, kes saatis apostlid, on kirikus jätkuvalt kohal. Vaim hoiab kirikut apostlikus traditsioonis kuni ajaloo täitumiseni Jumalariigis. Apostlik traditsioon kirikus tähendab järjepidevust apostlite kiriku põhitunnustes: apostliku usu tunnistamine, evangeeliumi kuulutamine ja värske tõlgendamine, ristimise ja armulaua pühitsemine, vaimulike kohustuste ülekandmine, osadus palves, armastuses, rõõmus ja kannatuses, haigete ja puudustkannatajate teenimine, ühtsus kohalike kirikute vahel ja andide jagamine, mis Jumal on igaühele andnud."
37	Kiriku ülesandeks tänapäeval, nii nagu kunagi apostlitel, on kuulutada evangeeliumi kõigile rahvastele, sest rõõmusõnum Jeesusest Kristusest on näidata Jumala igavest kavatsust lepitada kõik olemasolev oma Pojas. Kirik on kutsutud olema ustav oma Issanda elu, surma, ülestõusmise ja ülendamise normatiivsele apostlikule tunnistusele. Kirik saab oma ülesande ja väe selle missiooni täitmiseks ülestõusnud Kristuse kingina. Kirik on seega terviklikult apostlik. "Apostlikkus tähendab seda, et kirik on saadetud Jeesuse poolt maailma eest olema, osalema tema töös, seega ka selle Ühe töös, kes saatis Jeesuse osalema Isa ja Poja töös läbi Püha Vaimu väe."
38	Jumal kui Püha Vaim valab kogu kiriku üle oma andidega (Ef 4:11-13; 1Ko 12:4-11) ning kutsub üles mehi ja naisi, nii ilmalikke kui ordineerituid, aitama kaasa koguduse kasvule ja tugevnemisele. Seega võtab kogu kirik ja iga selle liige kaasaaitavalt osa evangeeliumi edasiandmisest apostlite kiriku põhitunnuste truu väljendamise ja kehastamise läbi antud ajas ja kohas. Oluline tegur selle tunnistuse juures ei ole mitte üksnes selle sõnad, vaid ka kiriku liikmete armastus üksteise vastu, hädasolijate teenimise kõrge tase, rahaliste ja muude allikate kasutamine, elu ja distsipliini õiglus ja tõhusus, võimu jagamine ja rakendamine ning jumalateenistused. Kõik need on kommunikatsioonivahendid, mis peavad keskenduma Kristusele, tõelisele Jumala Sõnale ja elule, mis tuleneb Pühast Vaimust.
39	Seega esineb apostliku suktsessiooni esmane väljendus kiriku kui terviku apostlikus traditsioonis. Suktsessioon väljendab pidevust ning järelikult ka Kristuse oma töö järjepidevust, millest kirik osa võtab.
40	Kiriku kui terviku apostlikkuse raames on vaimuliku ameti apostlik suktsessioon see, mis teenib ja on keskmeks järjepidevusele kirikus, tema elule Kristuses ja ustavuses apostlite poolt edasi antud Jeesuse sõnadele ja tegudele. Ordineeritud vaimulikkonnal on eriline vastutus tunnistada seda traditsiooni ja autoriteetselt kuulutada seda üha uuesti igale inimpõlvele.
B	Apostlik amet
41	Kiriku jätkuvaks hüvanguks on Jumal andnud apostliku ameti, mille rajas meie Issand ja mida on kandnud edasi apostlid. Ordineeritud vaimulikkonna peamine ülesanne on koguda kokku ja ehitada üles Kristuse ihu, kuulutades ja õpetades Jumala Sõna, pühitsedes sakramente ning juhtides koguduse elu jumalateenistusel, missioonis ja hooltkandvas teenimises. Inimese eraldamine eluaegseks ordineeritud ametiks läbi palve, Püha Vaimu kutsumise ja käte pealepanemise tuletab kirikule meelde, et tema ülesanne tuleb otse Kristuselt ja väljendab kiriku vankumatut kavatsust elada tänumeelses ustavuses ja tänutundes sellele ülesandele ja kingitusele. Vaimuliku ameti erisugused ülesanded väljenduvad tema struktuuris. Piiskoppide, preestrite ja diakonite kolmekordne amet sai varasemas kirikus ordineeritud vaimulikuameti üldiseks tavaks, ehkki aja jooksul toimusid selle praktilises teostuses olulised muudatused, ning see areneb praegugi.
42	Jumala andide mitmekesisus nõuab nende koordineerimist, et nad rikastaksid kogu kirikut ja tema ühtsust. See mitmekesisus ja rohked ülesanded, mis selle teenimisel täita tuleb, nõuavad vaimulike ametite kooskõlastamist. See on ülevaatamise amet, episcope, terve koguduse elu eest hoolitsemine, hingekarjaste hingehoid ja Kristuse koguduse tõeline toitmine vastavalt Kristuse käsule läbi aegade ja ühtsuses kristlastega teistes paikades. Episcope (ülevaatamine) on nõue kogu kirikule ja selle truu teostamine evangeeliumi valguses on tema elus esmase tähtsusega.
43	Kiriku ja tema missiooni üle vaatamine on piiskopi eriline kohustus. Piiskopi amet teenib ja ühendab usklike kogukonda ja koos sellega kogu maailma. Piiskopid kuulutavad sõna, juhivad sakramentide toimetamist ning vastutavad distsipliini eest, nõnda et nad on kiriku ülevaatamist, pidevust ja ühtsust esindavad hingekarjased. Neil on pastoraalne ülevaade paigast, kuhu nad on kutsutud. Nad teenivad kiriku õpetuse, jumalateenistuste ja sakramentaalelu apostlikkust, katoolsust ja ühtsust. Nad on vastutavad kiriku missiooni juhtimise eest. Ühtegi nimetatud ülesannet ei tohiks täita lahus kirikust kui tervikust.
44	Ülevaatamise ametit täidetakse isikuliselt, kollegiaalselt ja ühiskondlikult. See on isikuline, sest Kristuse kohalolekut oma rahva seas saab kõige paremini näidata isik, kes on ordineeritud ja seatud kuulutama evangeeliumi ja kutsuma kogudust teenima Issandat elu ja kuulutamise ühtsuses. See on kollegiaalne, sest esiteks kogub piiskop kokku need, kes on ordineeritud, et nad saaksid osa vaimulikutöö kohustustest ja esindaksid koguduse huvisid; teiseks sellepärast, et piiskoppide kollegiaalsuse kaudu on kohalikud kristlikud kogudused seotud laiema kirikuga ning üldine kirik on seotud kogudusega. See on ühiskondlik, sest ordineeritud vaimulikkonna tegevuse juured on koguduse elus, nõudes koguduse tõhusat osavõttu Jumala tahte avastamisest ja Vaimu juhtimisest. Enamuses meie kirikuist on see praegu sinodaalne vorm. Piiskopid koos teiste vaimulike ja terve kogudusega vastutavad vaimuliku ametivõimu korrapärase edasiandmise eest kirikus.
45	Ülevaatamise isikuline, kollegiaalne ja ühiskondlik ulatus väljendub kiriku elu kohalikul, regionaalsel ja universaalsel tasandil.
C	Piiskopiameti apostliku suktsessiooni teenistuses
46	Kiriku ustavuse viimne alus järjepidevuses apostlitega on Issanda tõotus ja Püha Vaimu kohalolek kogu kirikus. Ülevaatamise ameti järjepidevust tuleb mõista kogu kiriku apostliku elu ja ülesande järjepidevuse raames. Apostlik suktsessioon piiskopiametis on nähtav ja isikuline moodus keskenduda kogu kiriku apostlikkusele.
47	Järjepidevus apostlikus suktsessioonis avaldub piiskopi ordineerimises või ametisse seadmises. Selles teos koguneb Jumala rahvas kokku, et kiita valik heaks ja palvetada valitud kandidaadi eest. Ordineeriva piiskopi ja teiste esindajate käte pealepanemisel pöördub kogu kirik palvetega Jumala poole, usaldades tema lubadust valada välja Püha Vaim oma lepingurahva peale (Js 11:1-3; vrd. Veni Creator Spiritus). Käte pealepanemise piibellik toiming on väga tähendusrikas. See võib tähendada (muude asjade hulgas) samastamist, volitamist või omaksvõttu. Seda kasutatakse erinevates kontekstides: konfirmatsioon, lepitus, tervendamine ja ordineerimine. Ühelt poolt tunnistatakse ja kinnitatakse palves käte pealepanemisega Jumala poolt juba antud armu; teisalt konkretiseeritakse seda teenimise puhuks. Käte pealepanemise kui märgi täpse tähenduse või eesmärgi määrab seda saatev palve või kuulutus. Episkopaadi puhul on palve ja käte pealepanemisega ordineerimine seesama, mida tegid apostlid ja on teinud kirik läbi aegade.
48	Piiskopiks seadmisel toimib märk neljal viisil: esiteks annab see tunnistust kiriku usust Jumala truudusesse oma rahva vastu ja Kristuse lubatud kohalolekusse kirikus läbi Püha Vaimu väe kuni aegade lõpuni; teiseks väljendab see kiriku tahet olla ustav Jumala algatusele ja annile elades apostliku usu ja traditsiooni järjepidevuses; kolmandaks tähendab grupi piiskoppide osalemine käte pealepanemisel seda, et nemad ja nende kirikud aktsepteerivad uue piiskopi ning järelikult ka tema kiriku katoolsuse; neljandaks annab see edasi vaimuliku ameti ja selle võimu vastavalt Jumala tahtele ja seadmisele. Seega saab piiskop ametisse seadmisel märgi jumalikust heakskiidust ja alalise kohustuse juhtida oma kirikut kõikide kirikute ühises usus ja apostlikus elus.
49	Piiskopi ametisse seadmisel esinevat järjepidevust ei saa eraldada elu ja tunnistamise järjepidevusest piiskopkonnas, kuhu see piiskop on kutsutud. Meie kirikute erilises olukorras on järjepidevus ajalooliste piiskopitoolide täitmise näol rohkem kui isikuline. Püüd säilitada pastoraalse elu ja ameti piiskopkondlik ja kihelkondlik muster peegeldab kirikute kavatsust jätkata universaalse kiriku sõna ja sakramendi apostlikku ametit.
D	Ajalooline episkopaadi suktsessioon kui märk
50	Kirik kui tervik on märk Jumalariigist; ordinatsioonitoiming on märk Jumala ustavusest oma kirikule, eriti seoses tema missiooni ülevaatamisega. Piiskopi ordineerimine ajaloolises suktsessioonis (s.t. teadlikus järjepidevuses apostlitega) on samuti märk. Seda tehes väljendab kirik hoolt järjepidevuse eest kogu oma elus ja töös ning tugevdab oma otsustavust kuulutada apostlite kiriku põhiomadusi. Et märgi tähendus täielikult mõistetavaks saaks, peab ordineerimistalitusse tingimata kuuluma kiriku usu avalik kuulutamine ja selle ameti selgitus, kuhu uus piiskop on kutsutud. Sel viisil asetub ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märk selgelt Kristuse evangeeliumi kuulutamise järjepidevuse ja tema kiriku missiooni konteksti.
51	Ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi kasutamine ei taga veel iseenesest kiriku ustavust apostliku usu, elu ja missiooni iga aspekti osas. Ajaloolise suktsessiooni märki kasutanud kirikutes on esinenud skismasid. Samuti ei ole märk piiskopi isikliku ustavuse tagatiseks. Sellegipoolest jääb märgi alalhoidmine alatiseks kutseks ustavusele ja ühtsusele, üleskutseks tunnistada ja ülesandeks üha täielikumalt ellu viia apostliku kiriku muutumatuid omadusi.
52	Ustavust kogu kiriku apostlikule kutsumusele viib edasi rohkem kui üks järjepidevuse tee. Seega võib ajaloolise episkopaalse suktsessiooni säilitanud kirik vabalt tunnistada autentset piiskopiametit kirikus, mis on säilitanud järjepidevuse piiskopiametis preestrite/presbüterite teostatud ordinatsiooni läbi reformatsiooni perioodil. Samuti võib niisuguse suktsessiooni läbi järjepidevuse säilitanud kirik vabalt osaleda vastastikuses episkopaalses ordinatsioonis kirikuga, kus on alles ajalooline episkopaalne suktsessioon ning võtta omaks selle märgi, eitamata oma eelnevat apostlikku järjepidevust.
53	Meie kirikute ja ametite vastastikune tunnustamine eelneb teoloogiliselt käte pealepanemise kui märgi kasutamisele ajaloolises suktsessioonis. Märgi uuesti kasutusele võtmine ei nõua nende kirikute vaimulike ametite kritiseerimist, kus märki enne ei kasutatud. Pigem on see vahendiks, et kiriku ühtsus ning järjepidevus saaksid veelgi nähtavamaks igal ajal ja igas paigas.
54	Sedavõrd, kuivõrd meie vaimulikud ametid on olnud lahutatud, on meie kirikutel olnud puudus täiusest, mida Jumal oma rahvale soovib (Ef 1:23 ja 3:17-19). Meie üksteisele lähenevad kirikud, keda teenib lepitatud ja üksteist tunnustav piiskopkond, on seeläbi veelgi ustavamad oma kutsumusele ja tunnetavad teravamalt vajadust uuenemise järele. Meie elu ja vaimulike ametite jagamise läbi üha nähtavamas ja tihedamas ühtsuses saame uut jõudu, et jätkata Kristuse missiooni maailmas.
E	Uus etapp
55	Juba kirja pandud kokkulepete kaugeleulatuv iseloom näitab, et me oleme oma ühisel teekonnal usus jõudnud uude etappi. Meil on ühesugune arusaam kiriku loomusest ja eesmärgist (II osa), usust ja õpetusest (III osa), iseäranis kogu kiriku apostlikkusest, selle apostlikust ametist ja kiriku teenistuses olevast piiskopiametist (IV osa).
56	Antud kokkuleppe alusel me usume:
		et meie kirikud võivad üksteist tunnustada kui kirikuid ning astuda uutesse suhetesse;
		et iga kirik kui tervik on säilitanud tunnistamise ja teenimise ehtsa apostliku suktsessiooni (IV A);
		et iga kirik on edasi andnud sõna ja sakramendi apostliku ameti läbi palve ja käte pealepanemise (IV B);
		et iga kirik on säilitanud piiskopiameti korrapärase suktsessiooni oma pastorliku elu järjepidevuses, keskendudes piiskoppide ametisse seadmisele ja ajalooliste piiskopitoolide kogemusele ja tunnistamisele (IV C).
57	Kõige selle valguses me leiame, et on saabunud aeg, mil kõik meie kirikud võivad koos tunnistada ajaloolise episkopaalse suktsessiooni märgi väärtust ja kasutamist (IV D). See tähendab, et need kirikud, kus seda märki pole mõnel perioodil kasutatud, võivad nüüd vabalt hinnata märgi väärtust ning selle omaks võtta ilma oma apostlikku järjepidevust eitamata. See tähendab ka seda, et need kirikud, kus seda märki on kasutatud, võivad vabalt kinnitada piiskopiameti tegelikkust ning peaksid tunnistama apostlikku järjepidevust kirikuis, kus mõnel perioodil episkopaalse suktsessiooni märke pole kasutatud.

Sisukord - Kaasesimeeste Eessõna - Peatüki I - Peatüki II - Peatüki III - Peatüki IV - Peatüki V