PORVOO ÜHISAVALDUS

3 - MIS ON ÜHIST MEIE USUS

29 Anglikaanid Suurbritannias ja Iirimaal ning luterlased Põhjamaades ja Balti aladel pole kunagi üksteist kui kirikuid hukka mõistnud ega formaalselt lahku löönud. Ometi on soovitav osaduse sügavam mõistmine, mis nüüd näib olevat võimalik, ilma et eitataks seda igati sobivat ja kasulikku mitmekesisust, mis on aegade jooksul arenenud meie usu erisugusel tunnistamisel ja väljendamisel. Anglikaanid kalduvad rõhutama liturgia tähtsust kui kiriku usu väljendust. Viimast eitamata on luterlased pööranud rohkem tähelepanu usu õpetuslikule tunnistamisele. Mõlemad aga tunnistavad, et lex orandi ja lex credendi on omavahel tihedalt seotud. Augsburgi Usutunnistus ja Usu Kolmkümmend Üheksa Artiklit ilmusid erinevates olukordades erisuguste vajaduste rahuldamiseks ning nad ei mängi kirikute elus ühesugust osa. Neis leidub rohkesti sarnast formuleeringus ja nad annavad kiriku usust ühist tunnistust läbi aegade. Sellelt aluselt on kaasaegne oikumeeniline läbikäimine ja vastastikune vahetus oluliselt aidanud selgitada teatud järelejäänud probleeme, tuues täpsemalt välja, millises ulatuses kattuvad meie ühised arusaamad kiriku olemusest ja eesmärgist ja usu põhiküsimustest. Nüüd oleme kutsutud suuremale osadusele, uutele sammudele teel nähtava ühtsuse poole ja uuele kokkukuuluvusele meie ühisel ühe Issanda, ühe usu ja ühe ristimissakramendi tunnistamisel nii sõnas kui teos.
30 Selle eesmärgi nimel näitame selgelt kõike, mis meil usus on ühist. Me teeme järeldusi Lima teksti "Ristimine, Armulaud ja Vaimulik Amet" põhjal ja vastuste alusel, mis meie kirikud tekstile andsid. Samuti võtame arvesse eelnevaid katseid teha kindlaks anglikaani-luteri kokkuleppe ulatust ja loomust. Nende seas on Pullachi Avaldus 1973. a., Helsingi Avaldus 1983. a., Cold Ashi Avaldus 1983. a., "Evangeeliumi Järeldused" 1988. a., Meisseni Ühisavaldus 1988. a. ja Niagara Avaldus 1988. a. Kõik nimetatud tekstid annavad tunnistust olulisest ühtsusest usus anglikaanide ja luterlaste vahel. Tähelepanekud nendes tekstides on aidanud tugevdada meie ühtivust usus. Lisaks oleme me edukalt kasutanud anglikaani-roomakatoliku ning roomakatoliku-luterlike dialoogide tulemusi.
31 Anglikaani-luterlikes tekstides saavutatud usuühtsust kinnitati 1988. a. Lambethi Konverentsi resolutsioonid, kus öeldakse, et konverents
    "tunnistab, arvestades suurt üksmeelt, milleni jõuti anglikaanide ja luterlaste vahel toimunud rahvusvaheliste, regionaalsete ja rahvuslike dialoogide jooksul, samuti arvestades sõna ja sakramendi ümber keskendunud osadust, mida teineteise traditsioonides on kogetud, Jeesus Kristuse kiriku kohalolekut luterlikus osaduses nagu meie enda omaski."
  1990. a. veebruaris Curitibas toimunud Luterliku Maailmaliidu Kaheksanda Assamblee resolutsioonis on samasugune kinnitus:
    "Käesolev Assamblee otsustab uuendada LML-i kohustust täieliku osaduse saavutamiseks anglikaani osaduse kirikutega ning soovitab LML-i liikmeskirikuid astuma samme selle eesmärgini jõudmiseks… LML mainib tänutundega oma liikmeskirikute poolt juba astutud samme ühisuse saavutamiseks rahvuslike/regionaalsete anglikaani kirikutega ning julgustab neid oma tegevust jätkama."
32 Siinkohal toome lühidalt välja põhilised tõekspidamised ja tavad, mis meil on ühised:
  a Me peame kanoonilist pühakirja Vanas ja Uues Testamendis piisavaks, inspireeritud ja autoriteetseks ülestähenduseks ning prohvetlikuks ja apostlikuks tunnistuseks Jumala ilmutusest Jeesuses Kristuses. Me loeme pühakirja kui osa avalikust jumalateenistusest rahva keeles ja usume, et pühakirjas – kui Jumala Sõnas ja evangeeliumi tunnistuses – pakutakse igavest elu kogu inimkonnale, ning et see sisaldab kõike vajalikku lunastuseks.
  b Me usume, et Jumala tahe ja käsk on esmase tähtsusega kristlikus kuulutuses, usus ja elus. Jumala käsk kohustab meid armastama Jumalat ja oma ligimest ning elama ja teenima tema kiituseks ja auks. Samal ajal paljastab Jumala käsk meie patud ja meie pideva vajaduse tema halastuse järele.
  c Me usume ja kuulutame evangeeliumi, et Jeesuses Kristuses armastab ja lunastab Jumal maailma. Me "jagame ühist arusaama Jumala õigeksmõistvast armust, s.t. meid on mõistetud ja tehtud õigeks Jumala ees ainult armust usu läbi meie Issanda ja Lunastaja Jeesuse Kristuse teenete tõttu, ja mitte meie endi tööde või teenete tõttu… Meie mõlema traditsioonid kinnitavad, et õigeksmõistmine viib ja peab viima "headele tegudele"; tõeline usk viib armastusele." Me võtame vastu Püha Vaimu, kes uuendab meie südameid, võimaldab ja kutsub üles headele tegudele. Nii nagu õigeksmõistmine ja pühitsemine on ühe ja sama jumaliku teo eri tahud, on ka elav usk ja armastus uskujas lahutamatud.
  d Me võtame omaks kiriku usu läbi aegade, mis on kirjas Nikaia-Konstantinoopoli ja Apostlikus Usutunnistustes ja tunnistame põhilisi Kolmainsuse ja kristoloogilisi dogmasid, mida need usutunnistused kuulutavad. See tähendab, et me usume, et Jeesus Naatsaretist on tõeline Jumal ja tõeline Inimene, ja et Jumal on üks Jumal kolmes isikus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Seda usku kinnitavad nii Usu Kolmkümmend Üheksa Artiklit, kui ka Augsburgi Usutunnistus.
  e Me kuulutame ja pühitseme apostlikku usku jumalateenistustel. Me näeme liturgias nii Kristuse läbi saavutatud lunastuse pühitsemist kui ka olulist tegurit consensus fideliumi moodustamisel. Me rõõmustame oma ulatusliku "ühise vaimse, liturgilise ja sakramentaalse elu traditsiooni üle", mis on andnud meile sarnased jumalateenistuse vormid ja ühised tekstid, kirikulaulud, palvelaulud ja palved. Meid on mõjutanud ühine liturgiline uuenemine ja väljenduse mitmekesisus erinevate kultuuride raames.
  f Me usume, et kirik on rajatud ja alal hoitud Kolmainu Jumala poolt läbi ta lunastava tegevuse sõnas ja sakramendis. Me usume, et kirik on Jumalariigi märk, vahend ja eelmaitse. Samas tunnistame, et kirik vajab pidevat reformi ja uuendamist.
  g Me usume, et veega ristimisel Kolmainu nimel ühendab Jumal ristitava Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmisega, võtab vastu Ühe Püha Katoliku ja Apostliku Kiriku rüppe ja annab armulise kingi uue elu näol Vaimus. Kuna meie oma kirikuis praktiseerime ja hindame kõrgelt imikute ristimist, osutame samasugust tähelepanu oma katehheetilisele ülesandele hoolitseda ristitud laste eest ja juhatada nad valmitena Kristuse juurde. Kõigis meie traditsioonides järgneb ristimisele konfirmatsioon. Tunnistame oma kirikuis kahte tava, mida tunti varasematel sajanditel: anglikaani kirikus viib konfirmatsiooni läbi piiskop, Põhjamaade ja Balti kirikus viib talituse tavaliselt läbi kohalik õpetaja. Kõigis meie kirikuis kaasneb sellega palve Kolmainu Jumala poole, ristimisaegse usutunnistuse uuendamine ja palve, et läbi ristimisarmu uuendamise saaks konfirmeeritav jõudu nüüd ja igavesti.
  h Me usume, et Kristuse ihu ja veri on armulaual tõeliselt kohal, seda jagatakse ja võetakse vastu leiva ja veini kujul. Sel teel saame osa ristilöödud ja ülestõusnud Kristuse ihust ja verest, tema kaudu antakse andeks meie patud ja meile langevad osaks tema kannatusest tulenevad muud hüved. Armulaua pühitsemine ei ole lihtsalt möödunud sündmuse või selle tähenduse meenutamine, vaid see on kiriku mõjus kuulutus Jumala suurtest tegudest. Kuigi me ei ole suutelised pakkuma Jumalale väärilist ohvrit, seob Kristus meid endaga tema eneseohverduses Isale, mis on üks ja ainus, täiuslik ja küllaldane ohver meie kõigi eest. Armulaual toimib Jumal ise, andes elu Kristuse ihule ja uuendades iga osavõtjat. Armulauda pühitsedes on kirik taasloodud, leiab kosutust ja jõudu usus ning lootuses, igapäevases tunnistamises ja teenimises. Siin saame juba aimduse Jumalariigi igavesest rõõmust.
  i Me usume, et kõik kiriku liikmed on kutsutud osalema tema apostlikus missioonis. Kõik ristitud saavad seega Püha Vaimu käest mitmesuguseid ande ja ameteid. Neid kutsutakse pakkuma iseennast kui "elavat ohvriandi" ja paluma kiriku eest ning maailma lunastamise eest. See on kogu Jumala rahva korporatiivne preesterkond ja üleskutse ametiks ja teenimiseks. (1Pe 2:5).
  j Me usume, et kirikus on ordineeritud vaimulikkond olemas selleks, et teenida kogu Jumala rahvast. Me peame ordineeritud sõna ja sakramendi ametit Jumala seatuks ning Jumala kingituseks oma kirikule. Ordineeritud vaimulikud, nagu kõik kristlased, on seotud nii Kristuse kui kiriku preesterlusega. Ordineeritud vaimuliku ameti põhiline ühtsus väljendub sõna ja sakramendi teenimises. Kiriku elus on võtnud see ühtsus erisugused kujud. Varasematel sajanditel muutus piiskopi, preestri ja diakoni kolmekordne amet kirikus üldiseks tavaks ning on säilinud paljudes kirikutes tänase päevani, kuigi tihti vaid osaliselt. "Piiskopi, presbüteri ja diakoni kolmekordset ametit võib tänapäeval vaadelda kui soovitud ühtsuse väljendust, ühtlasi vahendit selle saavutamiseks."
  k Me usume, et pastoraalse ülevaatamise amet (episcope), mida viiakse ellu isiklikul, kollegiaalsel ja ühiskondlikul tasandil, on vajalik kiriku ühtsuse ja apostlikkuse tunnistamiseks ja kindlustamiseks. Veelgi enam – me säilitame ja rakendame piiskopiametit kui märki meie kavatsusest tagada Jumala juhtimisel kiriku järjepidevus apostlikus elus ja tunnistamises. Neil põhjustel on kõigil meie kirikutel isikuline piiskopiamet.
  l Me jagame ühist lootust Jumalariigi lõpliku teostumise osas ning usume, et selles eshatoloogilises perspektiivis oleme nüüd kutsutud andma oma panuse õigluse edendamisel, rahu otsimisel ja loodud maailma eest hoolitsemisel. Meie kohustus Jumalariigi ees on suunata oma elu kirikus ja oma hoolt maailma eest. "Kristlik usk seisneb selles, et Jumal on teinud rahu Jeesuse "ristivere läbi" (Kl 1:20), luues seega ühe paikapidava keskme kogu inimsoo ühtsuseks."
33 Antud kokkuvõte annab tunnistust suurest ühtsusest usus ja õpetuses. Kuigi see ei nõua, et iga traditsioon võtaks omaks kõik õpetuslikud formuleeringud, mis iseloomustavad meie erinevaid traditsioone, nõuab see meilt ometi, et me teeksime endale selgeks ja ületaksime veel säilivad takistused tihedama osaduse teel.

Sisukord - Kaasesimeeste Eessõna - Peatüki I - Peatüki II - Peatüki III - Peatüki IV - Peatüki V

 
 
© The Porvoo Churches 2004 | Webmaster | Top of pages