The Porvoo Churches


	Introduction \| Common Statement \| Links \| Prayer Diary \| Contacts \| Porvoo in the past 4 years \| Interchange \| Young Porvoo \| Events \| Resources \| Archive \| Home \|

PORVOO ÜHISAVALDUS

2 - KIRIKU OLEMUS JA ÜHTSUS

A	Jumalariik ning kiriku müsteerium ja eesmärk
14	Aeg nõuab meilt kui kirikutelt midagi uut. Antud tekstis toodud kokkulepe kiriku loomusest ja ühtsusest mõjutab teid, mille kaudu me vastame tänapäevase elu väljakutsele. Oleme hakanud selgemalt nägema, et me pole üksteisele võõrad, vaid "pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, rajatud apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi" (Ef 2:19-20). Jumala armuanni läbi oleme haaratud Jumala tahte sfääri, et ta lepitaks endaga kõike, mida ta on teinud ja alal hoiab (2Ko 5:17-19), et ta vabastaks loodu igast kütkest (Ro 8:19-22) ja et ta tõmbaks kõik ühtsusesse tema endaga (Ef 1:9 j.). Jumala lõplik eesmärk ja missioon Kristuses on kõige tema poolt loodud taastamine ja uuendamine, Jumalariigi saabumine kogu tema täiuses.
15	Et meid iseendaga üheks teha, saatis Isa maailma oma Poja Jeesuse Kristuse. Kristuse elu, surma ja ülestõusmise läbi on ilmutatud Jumala armastus ja me oleme päästetud patu ja surma jõududest (Jh 3:16-18). Usu kaudu saadud armust oleme asetatud õigesse suhtesse Jumalaga. Meid on toodud surmast uude ellu (Ro 6:1-11), me oleme sündinud uuesti, meid on võetud poegadeks ja tütardeks ja me oleme vabastatud eluks Vaimus (Ga 4:5; Ro 8:14-17). See on kiriku evangeeliumi kuulutuse tuum ja selle kuulutuse läbi kogub Jumal oma rahva kokku. Apostlite ajast peale on põlvest põlve olnud kiriku eesmärgiks kuulutada seda evangeeliumi nii sõnas kui teos: "mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus (koinonia) meiega. Ja meie osadus (koinonia) on Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega." (1Jh 1:3).
16	Usk on Jumalast antud äratundmine, et maailma on tulnud valgus, et Sõna on saanud lihaks ja elanud meie seas ja andnud meile õiguse saada Jumala lasteks (Jh 1:1-13). Usk, kui elu osaduses Kolmainu Jumalaga, toob meid kiriku kui Kristuse ihu ühisesse ellu, hoiab ja kosutab meid selles. Andeksandmise and on see, mis päästab meid patukütkeist ja ängist iseennast õigustada, ning vabastab meid elule täis tänumeelt, armastust ja lootust. Armust me oleme päästetud, usu kaudu (Ef 2:8).
17	Osadusellu Jumala ja üksteisega (koinonia) kutsub meid evangeelium. Ristimisel ühendab Püha Vaim meid Kristusega tema surmas ja ülestõusmises (Ro 6:1-11; 1Ko 12:13); armulaual toidetakse ja hoitakse meid kui ühe ihu liikmeid läbi Kristuse ihust ja verest osasaamise (1Ko 10,16 j.). Kirik ja evangeelium on seega paratamatult teineteisega seotud. Usk Jeesusesse Kristusesse kui Jumala valitsuse alusesse tõuseb evangeeliumi nähtavast ja kuuldavast kuulutusest sõnas ja sakramentides. Ja pole olemas sõna ja sakramentide kuulutust ilma koguduse ja selle vaimuliku ametita. Seega rajab kiriku osaduse sõna kuulutamine ja sakramentide pühitsemine, mida teostab ordineeritud vaimulikkond. Läbi nende andide loob ja säilitab Jumal kirikut ja toob iga päev ilmale usku, armastust ja uut elu.
18	Kirikut kui osaduskonda tuleb pidada vahendiks Jumala lõpliku eesmärgi saavutamisel. Ta eksisteerib Jumala auks, et teenida, kuulekuses Kristuse missioonile, inimkonna ja kogu loodu lepitamist (Ef 1:10). Seepärast on kirik saadetud maailma kui märk, vahend ja eelmaitse reaalsusest, mis tuleb teiselt poolt ajalugu – Jumalariigist. Kirik kehastab eneses lunastuse ning Jumala ja üksteisega läbi Jeesuse Kristuse lepitatud uue inimsoo müsteeriumit (Ef 2:14; Kl 1:19-27). Oma teenimise ja kuulutamise ameti kaudu osutab ta Jumalariigi reaalsusele; Püha Vaimu väes osaleb ta jumalikus missioonis, millega Isa läkitas Poja maailma lunastajaks (1Jh 4:14; vrd. Jh 3:17).
19	Püha Vaim laseb kogudusel osaks saada erisugustel ja üksteist täiendavail andidel. Need on kasuks kogu rahvale ning väljenduvad nii koguduse kui ka maailma teenimises. Kõiki liikmeid kutsutakse koguduse abiga leidma üles need annid, mis nad on saanud, ja kasutama neid kiriku ülesehitamiseks ja maailma teenimiseks, kuhu kirik on saadetud.
20	Kirik on jumalik reaalsus, püha ja praegust lõplikku reaalsust ületav; samal ajal jagab ta inimliku institutsioonina inimühiskonna rikutust selle kahetähenduslikkuses ja nõrkuses. Kirikut kutsutakse alati kahetsusele, reformidele ja uuenemisele ning ta peab pidevalt sõltuma Jumala halastusest ja andeksandmisest. Pühakiri kujutab evangeeliumi valguses elavat kirikut nii:
		see on kirik, mille juured ja alus on Issanda Kristuse armastuses ja armus;
		see on kirik, mis on alati rõõmurohke, pidevalt palvetav ja tänav isegi keset kannatusi;
		see on palverändurite kirik, Jumala rahvas uue taevase kodakondsusega, püha rahvus ja kuninglik preesterkond;
		see on kirik, mis ühiselt tunnistab apostlikku usku sõnas ja elus, usku, mis on kogu kirikule ühine igal pool ja igal ajal;
		see on kirik ülesandega kõigi heaks, igas rassis ja rahvas, mis jutlustab evangeeliumi, kuulutab pattude andeksandmist, ristib ja pühitseb armulauda;
		see on kirik, mida teenib apostlik vaimulik amet, saadetud Jumala poolt, et kokku koguda ja toita Jumala rahvast igas paigas, ühendades ja sidudes neid universaalse kirikuga kõikide pühade osaduses;
		see on kirik, mis väljendab oma nähtavas osaduses Jumala tervendavat ja ühendavat väge inimkonna erinevates osades;
		see on kirik, mille osaduse sidemed on tugevad küllalt, et anda mõjusat tunnistust maailmas, valvata ja seletada apostlikku usku, langetada otsuseid, autoriteetselt õpetada ning jagada enda omast puudustkannatajatele;
		see on kirik, mis on elus ja vastab Jumalast talle antud lootusele, samuti Jumalalt oma rahvale päranduseks antud andide rikkusele ja aule ning Jumala väe ammendamatutele tagavaradele, mis on avatud neile, kes teda usaldavad.
	See pilt kirikust ei ole mingil juhul täielik; sellegipoolest esitab ta meie kirikutele nõudeid meie elu ustavuse kohta ning rõhutab pidevat vajadust patukahetsemiseks ja uuenemiseks.
B	Osaduse olemus ja siht ühtsusele
21	Pühakiri kujutab kiriku ühtsust rõõmsa osadusena Isa ja tema Poja Jeesuse Kristusega (vrd. 1Jh 1:1-10), samuti osadusena kõigi tema liikmete vahel. Jeesus palvetab, et jüngrid võiksid saada üheks nagu Isa on temas ja tema on Isas, et maailm usuks (Jh 17:21). Kuna kiriku ühtsus tugineb Kolmainu isikute salapärastele suhetele, kuulub see ühtsus paratamatult kiriku olemusse. Kristuse ihu ühtsusest räägitakse seoses sellega, et on "üks vaim, … (ühesainsas lootuses) …, üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa" (Ef 4:4-6). Kristlaste ja kirikute osadust ei tuleks pidada inimese saavutuseks. See on olemas juba Kristuses kui pakutav kink, ja "nagu iga hea kingitus, tuleb ühtsus samuti Isalt läbi Poja Pühas Vaimus."
22	Selles valguses paistab lahusolek ebanormaalse olukorrana. Vaatamata meie pattudele ja skismadele on ühtsus, millele me oleme kutsutud, hakanud juba kirikus avalduma. See nõuab täielikumat nähtavat struktureeritud vormi, nii et oleks näha, läbi Püha Vaimu, et kirik on Kristuse ihu ning Jumalariigi märk, vahend ja eelmaitse. Selles perspektiivis on kõik olemasolevad konfessionaalsed traditsioonid ajutised.
23	Nähtavat ühtsust ei tohiks aga segamini ajada ühetaolisusega. "Kristuse ühtsus ei eksisteeri vaatamata erinevustele või vastuolus nendega, vaid koos erinevustega ja erinevustes." Kuna niisugune mitmekesisus on kooskõlas Püha Vaimu rohkete andidega kirikule, on see põhjapaneva kirikliku tähtsusega mõiste, mis on seotud kirikuelu kõigi külgedega ning ei ole lihtsalt järeleandmine teoloogilisele pluralismile. Nii kiriku ühtsus kui mitmekesisus tulenevad lõppkokkuvõttes Jumala kui Püha Kolmainu osadusest.
24	Osaduse seosed on need, mis säilitavad ühtsust ja hoiavad alal mitmekesisust. Osadus Jumalaga ja kaasusklikega väljendub ühes ristimises kui vastuses apostlikule jutlusele; apostliku usu ühises tunnistamises; ühises armulaua pühitsemises, mis ehitab üles Kristuse ühe ihu; ja ühesainsas vaimulikus ametis, mis on esile kutsutud palve ja käte pealepanemise läbi. See ühtsus avaldub ka kui armastuse osadus, näidates, et kristlased on üksteisega seotud omavahelise vastutuse, ühiste vaimsete väärtuste ja kohustuse kaudu jagada ajalikke võimalusi ja vahendeid. Juba "Apostlite tegudes" on need seosed märgata: "Kes nüüd tema (Peetruse) sõna vastu võtsid, need ristiti… nemad aga viibisid üksilugu apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes… Kõik usklikud aga olid üheskoos ja kõik oli neil ühine" (Ap 2:41 jj.).
25	"Apostlite tegudes" teenib niisugust ühist elu apostlik vaimulikkond. Meile kirjeldatakse, kuidas vaimulikkond soosib mitmekesisuse küllust ja säilitab samal ajal ühtsuse. Apostlite Peetruse ja Pauluse misjonitegevuse läbi ristitakse ka paganad. Lõhenemise ohu ees kinnitatakse see radikaalne otsus apostlite kokkutulekul. (Ap 15) Siin näidatakse apostlite juhtide osatähtsust ja nende kohta kiriku nõukogudes.
26	Sellist arusaama osadusest kirjeldatakse järgmiselt: "Kristuses antud ja Kolmainu Jumalas juurduva kiriku ühtsus teostub meie ühtsuses kuulutatavas sõnas, sakramentides ja vaimulikus ametis, mis on ellu kutsutud Jumala poolt ja edasi antud läbi ordinatsiooni. See väljendub nii ühtses usus, mida me koos tunnistame ja õpetame, kui lootuse ja armastuse ühtsuses, mis juhib meid täielikult pühendunud osadusele. Ühtsus nõuab nähtavat välist vormi, mis suudab endasse haarata seesmised erinevused ja vaimse mitmekesisuse, samuti ajaloolise muutumise ja arengu. See on osaduse ühtsus, mis hõlmab kõik ajaperioodid ja paigad ning mis on kutsutud maailma tunnistama ja teenima."
27	Juba Uues Testamendis on juttu skandaalist kristlaste jagunemise pärast (1Ko 1:11-13; 1Jh 2:18-19). Väliselt mitte ühendunud kirikud – kas ajaloolistel põhjustel või sihiliku eraldumise tõttu – peavad oma usust lähtudes töötama ja palvetama nähtava ühtsuse taastamiseks ja oma vaimse osaduse süvendamiseks. Kiriku ette on seatud visioon ühtsusest kui kogu loodu eesmärgist (Ef 1), kui kogu maailm leiab lepituse Jumalaga (2Ko 5). Osadus on seega lunastuse vili ja paratamatult eshatoloogiline tegelikkus. Kristlased ei või iial sallida lahusolekut. Nad peavad osadust kirikute sees ja vahel mitte ainult kaitsma ja säilitama, vaid ka edendama ja süvendama, nii palju kui nende võimuses on.
28	Osaduse niisugusel tasemel esineb mitmeid omavahel seotud aspekte. See toob kaasa usulise kokkuleppe koos sakramentide ühise pühitsemisega, mida toetavad vaimuliku ameti ühtsus ning kollegiaalsed ja kontsiliaarsed nõupidamised usu, elu ja tunnistamise küsimustes. Need osaduse väljendused tuleks võib-olla võtta kiriku seaduste ja määruste hulka. Täieliku osaduse saavutamiseks peaksid need kiriku elu nähtavad aspektid olema tulvil sügavat vaimset osadust, kasvamist üksmeeles, vastastikust hoolt ja muret ühtsuse hoidmise pärast (Fi 2:2).

Sisukord - Kaasesimeeste Eessõna - Peatüki I - Peatüki II - Peatüki III - Peatüki IV - Peatüki V