PORVOO ÜHISAVALDUS

KAASESIMEESTE EESSÕNA

 

1 Viimastel aastatel on Põhja-Euroopas toimunud olulised muudatused. Põhja/Balti ja Briti/Iiri aladel arendatakse jõudsalt uusi sidemeid majanduses, hariduses ja turismis ning peetakse nõu keskkonnakaitse küsimustes. Selles kiirelt muutuvas olukorras on anglikaani ja luterlikel kirikutel täita tähtis osa; ja käesolev ettekanne pakub tulevikunägemuse kaheteistkümne kiriku poolt – kuhu kuulub ligi 50 miljonit kristlast – kes oma tänapäevast ülesannet täites on teel suurema ühtsuse poole ja ühinevad praktilise koostöö mitmesugustes vormides. On väga rõõmustav, et lääne kristluse anglikaani ja luterlikud harud, millel on nii rohkesti ühiseid juuri ja märkimisväärselt sarnaseid omadusi, on teineteist sel sajandil taas leidnud ning hakanud teineteisele lähenema.
2 Porvoo Ühisavaldus on mitmete oluliste mõjutuste tulemus. Neist esimene oli rida teoloogilisi kõnelusi anglikaanide ja luterlaste vahel Põhjamaade ja Balti regioonis ajavahemikul 1909-1951 ning nendest tulenevad kokkulepped. Teiseks – nende kirikute vaheline side tugevnes märgatavalt tänu teistele ühisettevõtmistele, mis polnud otseses seoses kiriku ühtsuse läbirääkimistega; eelkõige angloskandinaavia teoloogilised konverentsid (algasid 1929. a.) ja pastoraalsed konverentsid (algasid 1978. a.), mis kestavad tänapäevani. Kolmandaks – 1970-ndate ja 1980-ndate aastate kahe- ja mitmepoolsed oikumeenilised dialoogid tekitasid maailmatasemel uue teoloogilise arutelu õhkkonna, mida väljendavad eriti alljärgnevad ettekanded: Pullach 1973, Lima (BEM) 1982, Helsingi 1982, Cold Ash 1983 ja Niagara 1988. Iseäranis viimane ettekanne on heitnud valgust vanadele küsimustele usu ja kirikukorra kohta.
3 Vahetu virgutus minna varasematest lepetest kaugemale tuli isiklikult peapiiskop Robert Runcie (Canterbury) ja peapiiskop Bertil Werkströmi (Uppsala) poolt, lisaks nende pingutused, kes tegid ettevalmistustöid: kanoonik Christopher Hill ja kanoonik Martin Reardon (Inglismaa), samuti toompraost Lars Österlin (Rootsi) ja professor Ola Tjørhom (Norra). Võlgneme neile tänu nende positiivse nägemuse ja meelekindluse eest, mis tagas soosiva vastuse igal osavõtumaal.
4 Täiendavaks ajendiks sai 1982. aasta Lutelik-Episkopaalne Kokkulepe USA-s ja 1988. aasta Meisseni Ühisavaldus Inglismaa Kiriku ning Ida- ja Lääne-Saksamaa evangeelsete kirikute vahel. Mõlema kokkuleppe tulemuseks oli vastastikune euharistlik külalislahkus, piiratud hulga ordineeritud vaimulike vahetamine, mõned ühised armulaua pühisemised ning ühise elu ja missiooni püüdlemine. Mõlemas ürituses osalenud rääkisid neist meile vahetute kogemuste põhjal.
5 1989.-1992. a. toimus neli teoloogiliste kõneluste ametlikku plenaaristungit, nende vahepeal väikese töörühma kohtumised. Kasutame siinkohal juhust tänada nimetatud grupi liikmeid, eriti piiskop Stephen Sykesi (Ely), piiskop Tord Harlini (Uppsala) ja Dr. Lorenz Grönviki (Soome), kes ohverdasid piiramatult oma aega selle lisakohustuse täitmiseks. Samuti sooviksime väljendada oma lugupidamist ja tänu teistelegi isikutele: neile, kes heldekäeliselt tagasid majutuse ja külalislahkuse meie kohtumiste ajal; meie konsultantidele ja oikumeenilistele vaatlejatele nende taipliku julgustamise ja konstruktiivsete nõuannete eest; direktor Gunnel Borgegårdile tema töö eest Põhjamaade tõlgete koordineerimisel; kõiki neid, kes olid seotud selle ettekande teistesse keeltesse tõlkimisega; ja neid toimkonna liikmeid, kes andsid meie kasutusse oma teoloogilised ja administratiivsed oskused: Dr. Mary Tannerit, õpetaja Geoffrey Browni, hr. Colin Podmore’d ja õpetaja Kaj Engströmi.
6 Nende kõneluste eesmärgiks oli liikuda meie olemasolevatest üksikutest lepetest edasi silmnähtava ühtsuse poole. Eelnevate oikumeeniliste dialoogide tulemuste põhjal lootsime väljendada suuremat üksteisemõistmist ning lahendada pikka aega kestnud valuküsimusi episkopaadi ja suktsessiooni osas. Leidsime, et meil on sarnased ajalood ja sarnased ülesanded tänapäeva ühiskonnas ning et meie vahel puuduvad olulised erinevused usu, sakramentaalse elu või vaimuliku ameti valdkondades (kõik kirikud on episkopaalse struktuuriga). Veendusime, et oli saabunud aeg võtta üksteise kirikuid, kel igaühel oma eriline iseloom, kui vennaskirikuid. Aeg oli küps üksteisele lähenemiseks ning praktilise kokkuleppe elluviimiseks, mis käiks nii ilmikute kui vaimulike kohta ja aitaks neil realiseerida meie ühist missiooni.
7 Meie eesmärk leidis naabermaade anglikaanide ja luterlaste seas niisugust poolehoidu, et liikmeskond hakkas laienema. Esialgsed osavõtjad pärinesid viielt Põhjamaalt (Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi), lisaks Läti, Eesti ja Inglismaa. Päris algusest peale ja kõneluste igal astmel jagasime kogu informatsiooni Leedu, samuti Iiri, Shoti ja Walesi kirikuesindajatega. Nende osavõttu ja täieõiguslikku liikmeksastumist innustas peapiiskop George Carey, kes enne üleviimist Canterbury oli olnud üks inglise poole algliikmeist ning kes uusi liikmeid siis ka soojalt tervitas. (Osavõtjate täielik nimekiri on toodud 1996. a. Kiriku Teataja lisana avaldatud väljaande lk. 40-43).
8 Lõplik tekst kiideti üksmeelselt heaks teisipäeval, 13. oktoobril 1992. a. Järvenpääl ja dokumendile pandi nimeks “Porvoo Ühisavaldus” Soome linna järgi, mille katedraalis me eelmisel pühapäeval koos armulauda olime pühitsenud. Jumalateenistuse kontekst, milles anglikaanid ja luterlased jagasid armulauda ning igapäevast hommiku- ja õhtupalvust kõikide kohtumiste ajal, mängis olulist osa, aitamaks meid Jumala juhtimisel ühisele meelele.
9

Tutvustame lühidalt käesoleva avalduse struktuuri ja sisu:

I peatükk annab nii ajaloolise kui tänapäevase tausta ning kinnitab järgneva õpetusliku arutelu kindlalt kiriku missiooni konteksti. Selles suhtes on antud peatükk järjeks Niagara Ettekandele.

II peatükis on kirjas meie kokkulepe kiriku loomusest ja püüdlusest ühtsuse poole. Hilisema arutelu puhul on eriti olulised paragrahvid 20 ja 28.

III peatükk annab lühiülevaate usuliste tõekspidamiste ja praktika paljudest punktidest, mis on ühised nii anglikaanidele kui luterlastele. Paragrahvi 32 kaksteist osa tuginevad varasemate dialoogide ajal saavutatud õpetuslikel kokkulepetel.

IV peatüki alguses tuuakse paragrahvis 34 välja peamine lahendamist vajav küsimus: piiskopiamet ja selle seos suktsessiooniga. Paragrahvis 35 puudutatakse seni käsitlemata küsimusi. Järgnevad lõigud väärivad lähemat tähelepanu. Püüdes meie kirikuid vabastada piiratud ja negatiivsetest suhtumistest, esitab antud peatükk sügavama arusaama apostlikkusest, piiskopiametist ja ajaloolisest suktsessioonist kui märgist. See teoloogiline väitlus on paragrahvis 54 ühendatud ka missiooni konteksti ja selle tulemused on kokku võetud paragrahvides 56-57. Kuna avalduse see osa põhineb kaheteistkümne erineva maa kirikuelu empiirilisel reaalsusel, soovitame lugejal tutvuda kaheteistkümne ajaloolise ettekandega episkopaadi kohta meie kirikuis ja kanoonik Cristopher Hilli sissejuhatusega tema esseekogumikule “Essays on Church and Ministry in Northern Europe”. Mis puudutab luterlikku arusaama ordinatsioonist Põhjamaade ja Balti kirikutes, leiavad anglikaani lugejad abi kanoonik John Halliburtoni analüüsist praegu kasutusel olevate ordinatsioonikordade kohta. Paikkondlikke sarnasusi ja erinevusi initsiatsiooni, konfirmatsiooni ja diakoniameti osas kirjeldatakse ja hinnatakse teistes esseedes. Siinkohal lisame oma tänusõnad kõikidele kirjutajatele ning eriti kanoonik Hillile kui nende esseede toimetajale.

V peatüki paragrahvis 58 on toodud Porvoo Deklaratsioon, mis esitatakse iga kiriku otsustavale kogule kinnitamiseks. Klausel b(v) ütleb selgelt, et ordineeritud vaimulike vahetamine peab olema “vastavuses kehtivate seadustega”. See näitab realistlikku arvestamist teatud piirangutega, mis juba kehtivad meie kirikutes, näiteks naispiiskoppide (ja nende poolt ordineeritute) või naisvaimulike ametitegevus mõnedes paikades, kohaliku keele piisav valdamine, professionaalne kvalifikatsioon, riigiteenistuse määrused, tavapäraste vannete andmine jne.

10 Me esitame nüüd käesoleva avalduse osavõtukirikutele lähemaks uurimiseks. Tekst tõlgitakse kõikidesse üritusega seotud maade keeltesse, ingliskeelne tekst aga jääb määravaks. Nagu on näha paragrahvidest 60 ja 61, ei ole need ettepanekud vastuolus olemasolevate oikumeeniliste suhetega. Ometi on meile selge, et antud avaldus omab tähendust ka teiste kirikute jaoks, seepärast soovitame tungivalt vastuste otsimise ajal küsida nõu meie oikumeeniliste partnerite käest. Selle avalduse poolt tarvitusele võetud meetodit saab põhimõtteliselt rakendada ka teiste oikumeeniliste partnerite vahel. Nendele, nii nagu meie oma kirikuvõimudelegi, esitame need ettepanekud alandlikul meelel.
11 Loodame väga, et kõik osavõtvad kirikud kiidavad Porvoo Deklaratsiooni heaks. See oleks ülimalt oluline panus Kristuse kiriku nähtava ühtsuse taastamisel. Niipea, kui üks anglikaani ja üks luterlik kirik on Deklaratsiooni heaks kiitnud, saavad selle korraldused hakata nende vahel toimima, sõltudes kummagi kiriku poolt tema enda seadustesse ja määrustesse tehtavatest vajalikest muudatustest. Deklaratsiooni tõelisi tulemusi saab hinnata vaid aeg. On otsustatud, et meie uute suhete avalik tähistamine ei toimu enne, kui kõik osavõtukirikud on oma vastuse andnud.
12 Meie kõneluste viimasel pühapäeval Porvoo katedraalis armulauast osa võttes tuletas jutlustaja meile meelde, et tunda rõõmu meie anglikaani ja luterlikest traditsioonidest ei ole piisav. Kui me laseme evangeeliumil määratleda ja kujundada meie koguduste elu, ei nõua see mitte üksnes päritud traditsioonide järgimist, vaid ka vajadust olla vastuvõtlik uutele küsimustele. Rahvuslikesse kirikuisse kuulujate ees seisab eriline ülesanne: etendada kriitilist ja prohvetlikku rolli omaenda rahvuse elus, samuti anda tunnistust ühtsusest Kristuses, mis ületab rahvusliku lojaalsuse ja rahvuslikud piirid. Usume, et käesolevas ettekandes sisalduvad mõtted ja ettepanekud näitavad meile kätte tee, kuidas selle ülesande lahendamisel üksteisele läheneda ning võimaldada meie kirikutel efektiivselt anda kristlikku tunnistust ja teenida mitte ainult nende oma rahvuse ja kultuuri piires, vaid ka avaramal Euroopa taustal.

Grimsby piiskop David Tustin
Piiskop Dr. Tore Furberg, endine Visby piiskop

Johannesburg, veebruar 1993

Sisukord - Kaasesimeeste Eessõna - Peatüki I - Peatüki II - Peatüki III - Peatüki IV - Peatüki V

 
 
© The Porvoo Churches 2004 | Webmaster | Top of pages