| |
PORVOO ÜHISAVALDUS
KAASESIMEESTE EESSÕNA
| 1 |
Viimastel aastatel on Põhja-Euroopas toimunud
olulised muudatused. Põhja/Balti ja Briti/Iiri aladel arendatakse
jõudsalt uusi sidemeid majanduses, hariduses ja turismis ning
peetakse nõu keskkonnakaitse küsimustes. Selles kiirelt
muutuvas olukorras on anglikaani ja luterlikel kirikutel täita
tähtis osa; ja käesolev ettekanne pakub tulevikunägemuse
kaheteistkümne kiriku poolt – kuhu kuulub ligi 50 miljonit
kristlast – kes oma tänapäevast ülesannet täites
on teel suurema ühtsuse poole ja ühinevad praktilise koostöö
mitmesugustes vormides. On väga rõõmustav, et lääne
kristluse anglikaani ja luterlikud harud, millel on nii rohkesti ühiseid
juuri ja märkimisväärselt sarnaseid omadusi, on teineteist
sel sajandil taas leidnud ning hakanud teineteisele lähenema. |
| 2 |
Porvoo Ühisavaldus on mitmete oluliste mõjutuste
tulemus. Neist esimene oli rida teoloogilisi kõnelusi anglikaanide
ja luterlaste vahel Põhjamaade ja Balti regioonis ajavahemikul
1909-1951 ning nendest tulenevad kokkulepped. Teiseks – nende
kirikute vaheline side tugevnes märgatavalt tänu teistele
ühisettevõtmistele, mis polnud otseses seoses kiriku ühtsuse
läbirääkimistega; eelkõige angloskandinaavia
teoloogilised konverentsid (algasid 1929. a.) ja pastoraalsed konverentsid
(algasid 1978. a.), mis kestavad tänapäevani. Kolmandaks
– 1970-ndate ja 1980-ndate aastate kahe- ja mitmepoolsed oikumeenilised
dialoogid tekitasid maailmatasemel uue teoloogilise arutelu õhkkonna,
mida väljendavad eriti alljärgnevad ettekanded: Pullach
1973, Lima (BEM) 1982, Helsingi 1982, Cold Ash 1983 ja Niagara 1988.
Iseäranis viimane ettekanne on heitnud valgust vanadele küsimustele
usu ja kirikukorra kohta. |
| 3 |
Vahetu virgutus minna varasematest lepetest kaugemale
tuli isiklikult peapiiskop Robert Runcie (Canterbury) ja peapiiskop
Bertil Werkströmi (Uppsala) poolt, lisaks nende pingutused, kes
tegid ettevalmistustöid: kanoonik Christopher Hill ja kanoonik
Martin Reardon (Inglismaa), samuti toompraost Lars Österlin (Rootsi)
ja professor Ola Tjørhom (Norra). Võlgneme neile tänu
nende positiivse nägemuse ja meelekindluse eest, mis tagas soosiva
vastuse igal osavõtumaal. |
| 4 |
Täiendavaks ajendiks sai 1982. aasta Lutelik-Episkopaalne
Kokkulepe USA-s ja 1988. aasta Meisseni Ühisavaldus Inglismaa
Kiriku ning Ida- ja Lääne-Saksamaa evangeelsete kirikute
vahel. Mõlema kokkuleppe tulemuseks oli vastastikune euharistlik
külalislahkus, piiratud hulga ordineeritud vaimulike vahetamine,
mõned ühised armulaua pühisemised ning ühise
elu ja missiooni püüdlemine. Mõlemas ürituses
osalenud rääkisid neist meile vahetute kogemuste põhjal. |
| 5 |
1989.-1992. a. toimus neli teoloogiliste kõneluste
ametlikku plenaaristungit, nende vahepeal väikese töörühma
kohtumised. Kasutame siinkohal juhust tänada nimetatud grupi
liikmeid, eriti piiskop Stephen Sykesi (Ely), piiskop Tord Harlini
(Uppsala) ja Dr. Lorenz Grönviki (Soome), kes ohverdasid piiramatult
oma aega selle lisakohustuse täitmiseks. Samuti sooviksime väljendada
oma lugupidamist ja tänu teistelegi isikutele: neile, kes heldekäeliselt
tagasid majutuse ja külalislahkuse meie kohtumiste ajal; meie
konsultantidele ja oikumeenilistele vaatlejatele nende taipliku julgustamise
ja konstruktiivsete nõuannete eest; direktor Gunnel Borgegårdile
tema töö eest Põhjamaade tõlgete koordineerimisel;
kõiki neid, kes olid seotud selle ettekande teistesse keeltesse
tõlkimisega; ja neid toimkonna liikmeid, kes andsid meie kasutusse
oma teoloogilised ja administratiivsed oskused: Dr. Mary Tannerit,
õpetaja Geoffrey Browni, hr. Colin Podmore’d ja õpetaja
Kaj Engströmi. |
| 6 |
Nende kõneluste eesmärgiks oli liikuda
meie olemasolevatest üksikutest lepetest edasi silmnähtava
ühtsuse poole. Eelnevate oikumeeniliste dialoogide tulemuste
põhjal lootsime väljendada suuremat üksteisemõistmist
ning lahendada pikka aega kestnud valuküsimusi episkopaadi ja
suktsessiooni osas. Leidsime, et meil on sarnased ajalood ja sarnased
ülesanded tänapäeva ühiskonnas ning et meie vahel
puuduvad olulised erinevused usu, sakramentaalse elu või vaimuliku
ameti valdkondades (kõik kirikud on episkopaalse struktuuriga).
Veendusime, et oli saabunud aeg võtta üksteise kirikuid,
kel igaühel oma eriline iseloom, kui vennaskirikuid. Aeg oli
küps üksteisele lähenemiseks ning praktilise kokkuleppe
elluviimiseks, mis käiks nii ilmikute kui vaimulike kohta ja
aitaks neil realiseerida meie ühist missiooni. |
| 7 |
Meie eesmärk leidis naabermaade anglikaanide ja
luterlaste seas niisugust poolehoidu, et liikmeskond hakkas laienema.
Esialgsed osavõtjad pärinesid viielt Põhjamaalt
(Taani, Soome, Island, Norra ja Rootsi), lisaks Läti, Eesti ja
Inglismaa. Päris algusest peale ja kõneluste igal astmel
jagasime kogu informatsiooni Leedu, samuti Iiri, Shoti ja Walesi kirikuesindajatega.
Nende osavõttu ja täieõiguslikku liikmeksastumist
innustas peapiiskop George Carey, kes enne üleviimist Canterbury
oli olnud üks inglise poole algliikmeist ning kes uusi liikmeid
siis ka soojalt tervitas. (Osavõtjate täielik nimekiri
on toodud 1996. a. Kiriku Teataja lisana avaldatud väljaande
lk. 40-43). |
| 8 |
Lõplik tekst kiideti üksmeelselt heaks
teisipäeval, 13. oktoobril 1992. a. Järvenpääl
ja dokumendile pandi nimeks “Porvoo Ühisavaldus”
Soome linna järgi, mille katedraalis me eelmisel pühapäeval
koos armulauda olime pühitsenud. Jumalateenistuse kontekst, milles
anglikaanid ja luterlased jagasid armulauda ning igapäevast hommiku-
ja õhtupalvust kõikide kohtumiste ajal, mängis
olulist osa, aitamaks meid Jumala juhtimisel ühisele meelele. |
| 9 |
Tutvustame lühidalt käesoleva avalduse
struktuuri ja sisu:
I peatükk annab nii ajaloolise kui tänapäevase
tausta ning kinnitab järgneva õpetusliku arutelu kindlalt
kiriku missiooni konteksti. Selles suhtes on antud peatükk
järjeks Niagara Ettekandele.
II peatükis on kirjas meie kokkulepe kiriku
loomusest ja püüdlusest ühtsuse poole. Hilisema arutelu
puhul on eriti olulised paragrahvid 20 ja
28.
III peatükk annab lühiülevaate
usuliste tõekspidamiste ja praktika paljudest punktidest,
mis on ühised nii anglikaanidele kui luterlastele. Paragrahvi
32 kaksteist osa tuginevad varasemate dialoogide
ajal saavutatud õpetuslikel kokkulepetel.
IV peatüki alguses tuuakse paragrahvis
34 välja peamine lahendamist vajav küsimus:
piiskopiamet ja selle seos suktsessiooniga. Paragrahvis 35
puudutatakse seni käsitlemata küsimusi. Järgnevad
lõigud väärivad lähemat tähelepanu. Püüdes
meie kirikuid vabastada piiratud ja negatiivsetest suhtumistest,
esitab antud peatükk sügavama arusaama apostlikkusest,
piiskopiametist ja ajaloolisest suktsessioonist kui märgist.
See teoloogiline väitlus on paragrahvis 54
ühendatud ka missiooni konteksti ja selle tulemused on kokku
võetud paragrahvides 56-57. Kuna avalduse
see osa põhineb kaheteistkümne erineva maa kirikuelu
empiirilisel reaalsusel, soovitame lugejal tutvuda kaheteistkümne
ajaloolise ettekandega episkopaadi kohta meie kirikuis ja kanoonik
Cristopher Hilli sissejuhatusega tema esseekogumikule “Essays
on Church and Ministry in Northern Europe”. Mis puudutab
luterlikku arusaama ordinatsioonist Põhjamaade ja Balti kirikutes,
leiavad anglikaani lugejad abi kanoonik John Halliburtoni analüüsist
praegu kasutusel olevate ordinatsioonikordade kohta. Paikkondlikke
sarnasusi ja erinevusi initsiatsiooni, konfirmatsiooni ja diakoniameti
osas kirjeldatakse ja hinnatakse teistes esseedes. Siinkohal lisame
oma tänusõnad kõikidele kirjutajatele ning eriti
kanoonik Hillile kui nende esseede toimetajale.
V peatüki paragrahvis 58
on toodud Porvoo Deklaratsioon, mis esitatakse iga kiriku otsustavale
kogule kinnitamiseks. Klausel b(v) ütleb selgelt, et ordineeritud
vaimulike vahetamine peab olema “vastavuses kehtivate seadustega”.
See näitab realistlikku arvestamist teatud piirangutega, mis
juba kehtivad meie kirikutes, näiteks naispiiskoppide (ja nende
poolt ordineeritute) või naisvaimulike ametitegevus mõnedes
paikades, kohaliku keele piisav valdamine, professionaalne kvalifikatsioon,
riigiteenistuse määrused, tavapäraste vannete andmine
jne. |
| 10 |
Me esitame nüüd käesoleva avalduse osavõtukirikutele
lähemaks uurimiseks. Tekst tõlgitakse kõikidesse
üritusega seotud maade keeltesse, ingliskeelne tekst aga jääb
määravaks. Nagu on näha paragrahvidest 60
ja 61, ei ole need ettepanekud vastuolus olemasolevate
oikumeeniliste suhetega. Ometi on meile selge, et antud avaldus omab
tähendust ka teiste kirikute jaoks, seepärast soovitame
tungivalt vastuste otsimise ajal küsida nõu meie oikumeeniliste
partnerite käest. Selle avalduse poolt tarvitusele võetud
meetodit saab põhimõtteliselt rakendada ka teiste oikumeeniliste
partnerite vahel. Nendele, nii nagu meie oma kirikuvõimudelegi,
esitame need ettepanekud alandlikul meelel. |
| 11 |
Loodame väga, et kõik osavõtvad
kirikud kiidavad Porvoo Deklaratsiooni heaks. See oleks ülimalt
oluline panus Kristuse kiriku nähtava ühtsuse taastamisel.
Niipea, kui üks anglikaani ja üks luterlik kirik on Deklaratsiooni
heaks kiitnud, saavad selle korraldused hakata nende vahel toimima,
sõltudes kummagi kiriku poolt tema enda seadustesse ja määrustesse
tehtavatest vajalikest muudatustest. Deklaratsiooni tõelisi
tulemusi saab hinnata vaid aeg. On otsustatud, et meie uute suhete
avalik tähistamine ei toimu enne, kui kõik osavõtukirikud
on oma vastuse andnud. |
| 12 |
Meie kõneluste viimasel pühapäeval
Porvoo katedraalis armulauast osa võttes tuletas jutlustaja
meile meelde, et tunda rõõmu meie anglikaani ja luterlikest
traditsioonidest ei ole piisav. Kui me laseme evangeeliumil määratleda
ja kujundada meie koguduste elu, ei nõua see mitte üksnes
päritud traditsioonide järgimist, vaid ka vajadust olla
vastuvõtlik uutele küsimustele. Rahvuslikesse kirikuisse
kuulujate ees seisab eriline ülesanne: etendada kriitilist ja
prohvetlikku rolli omaenda rahvuse elus, samuti anda tunnistust ühtsusest
Kristuses, mis ületab rahvusliku lojaalsuse ja rahvuslikud piirid.
Usume, et käesolevas ettekandes sisalduvad mõtted ja ettepanekud
näitavad meile kätte tee, kuidas selle ülesande lahendamisel
üksteisele läheneda ning võimaldada meie kirikutel
efektiivselt anda kristlikku tunnistust ja teenida mitte ainult nende
oma rahvuse ja kultuuri piires, vaid ka avaramal Euroopa taustal. |
Grimsby piiskop David Tustin
Piiskop Dr. Tore Furberg, endine Visby piiskop
Johannesburg, veebruar 1993
Sisukord - Kaasesimeeste Eessõna
- Peatüki I - Peatüki
II - Peatüki III - Peatüki IV - Peatüki V
|
|